Värskeima info kohaselt mainitakse Peetri küla esmakordselt ühes 1631. aastal toimunud kinnisvaratehingu kajastuses. Nimelt on Rahvusarhiivis säilinud dokument, mille kohaselt raehärra Peter von Spreckelsen müüb 16. jaanuaril 1631. a temale kuuluva Mõigu mõisa Jumalalaekale (kiriku kinnisvaraüksus vms) ja Jaani Seegile.
Meile väga rõõmustav on see, et tehingukirjelduse juures on kirjeldatud ka kinnistu varasemat ajalugu, millest selgub, et:
– Raehärra Peter von Spreckelsen on Pajupea küla ja Mõigu mõisa omandanud vastavalt aastatel 1621 ja 1629 Neffe Bernhard Gröningenilt, kes omakorda oli need pärinud Berendt Schrantz von Gröningenilt.
– Berendt Schrantz von Gröningen sai Pajupea ja Mõigu külade omanikuks läänistamise teel 1586.a. (sh pärisomanikuks 1594). Vana Jaani talukohast tegi von Gröningen Mõigu mõisa (st too õnnetu Jaan tõsteti ilmselt oma talust välja ja mõisahäärber ehitati asemele).
– Enne von Gröningeni olid nii Mõigu kui Peetri, Pajupea ja Järveküla külad kuulunud Toomkirikule (kes pantis Mõigu 1585 Tallinna raele), enne seda Jaani seegile (või siis kuulusid nad samaaegselt neile mainitud eri omanikele – see üheselt ei selgu). Peetriküla kajastatakse selles dokumendis nime all Petriküll.
Küla ise oli seega olemas vähemalt 16. sajandil, täpne vanus jääb teadmata. Igatahes Taani Hindamisraamatus (Liber Census Daniæ, 1241.a.) teda veel ei nimetata, küll aga olid Taani Hindamisraamatus üles tähendatud hilisema Peetri küla lähikonnas juba muistse iseseisvuse perioodil olemas olnud ja muinasaegsesse Ocrielæ (e.k. Otsrävala?) kihelkonda kuulunud kompaktsed Järveküla (mainitud Jærvækylæ nime all) ja Mõigu küla (mainitud 1241 Møickæ nime all).
Tollane Järveküla asus umbes praeguse Mõigu mõisa kohal, Mõigu aga nn Vana-Järveküla kohal. Mõigu ja Järveküla nimed on aja jooksul omavahel asukohta vahetanud seoses sellega, et (esialgsesse) Mõiku rajatud mõis (nime all Moik) koliti 1700-te keskel ümber (esialgsesse) Järvekülla, endise Järveküla rahvas aga kupatati sinna kust mõis ära kolis. Kumbki osapool võttis kaasa ka oma asukoha nime. Seetõttu polega nn Vana-Järveküla enam niiväga järve ääres, küll aga on vaid 100m kaugusel järvest Mõigu mõis (mille peahoone on tänapäeval kasutusel kortermajana).
Oluliselt rohkem on võimalik vesta Peetri ümbruse kohta 19. sajandi seisuga. 1860. aastal välja antud kaardi Special-Charte des Dom Kirchen Gutes Moick leidub huvitavaid detaile nii meie küla kui selle ümbruskona olude kohta tol ajal. Ehkki kaart on saksakeelne, on seal toodud kohanimed omapärases vildakas eesti keeles.
1774. a rajati praegu Pühamäena tuntud kohta (bussipeatuse „Pühamägi“ lähedal Tartu mnt ja Vana-Tartu mnt ristmikul) Mõigu kalmistu, mis kuulus Toomkiriku juurde ja kuhu maeti Balti-Saksa aadlisoost inimesi. Kalmistu tegutses 170 aastat, 1950-1951 tehti see aga Nõukogude võimu poolt maatasa. Praegu võib seal hoolega otsides leida üksikuid saksakeelseid hauakive. Fotosid kalmistu tänapäevasest kurvast seisust võib näha siin. Kalmistut ümbritsesid sellised alad nagu Pühhapaiv soo (kalmistust põhja pool, Ruunaoja veenirest lõunas), Pühha paiv heinama (Vana-Tartu mnt ja järve vahel, tänapäeval mets), edasi lõuna poole (samuti maantee ääres) asus Pühhapaiv pöld. Selle kohal asub praegu (2008a varemetest taas-ülesehitatud) Pihlaka talu ehk Vana-Tartu mnt 2.
Eelpool-nimetet maakaarti uurides torkab silma, et kesvamärjukese äri läks 19. sajandi Peetri-Järveküla kandis uskumatult hästi. Kaardile on kantud lausa viis kõrtsu (sks k. Der Krug)!
Üks neist asus Vana-Tartu maantee alguses paremat kätt Mõigu kalmistu lähedal (Der Krug Pühhapaiv), teine umbes tänapäeva Pirosmani lähedal (Der Krug Rootsi), kolmas Järveküla alal Mõigu mõisa peahoone taga (Der Krug Altkörts), neljas (Der Krug Kalmo) samuti Järveküla alal Vana-Tartu mnt ääres Vanast Veskist umb 300 m Assaku poole (Kalmu I kinnistu kandis). Kui tolle-aegne janune aga viitsis kõmpida Kalmo/Kalmu kõrtsust edasi ja pöörata paremale Vana-Järveküla teele, siis möödudes suurtest põlluväljadest Keskmene welli, Jerwe poolne welli (mõlemad teest paremat kätt) ja Kalmo pool welli (teest vasakul) ning läbides seejärel (vana)-Järveküla keskuse, jõudis ta kõrtsi, mis kaardil tähistatud kui Der Krug Kenno (ehk siis Kännu kõrts, asus praeguse Kännu maa-üksuse kohal).
Tuulikuid on nimetet 1860.a. kaardile kantud kaks – üks meile kõigile tuntud Peetri (Vana) Veski (mille seina on graveeritud aga aastaarv 1868!?), teine aga asus Järvekülas endise Mõigu mõisa ees Leerimäe tee ääres (umbes Leerimäe tee 15 elamu kohal).
Veel mõned näited 19. sajandi Peetri topograafiast: Rootsi kõrtsu taga praeguse Mõigu Tehnopargi kohal asus Tamme meggi karjamaa, Rootsi kõrtsust tänapäevase külakeskuse poole asus Mets aid. Umbes Peetri Põhikooli kohal asus Trikkali koppel, staadioni kanti jäi Allika nithi aed. Nn Ülemiste kortermajade kanti jäid Takka welli põlluväljad. Metsane ala, kus tänapäeval asuvad Häälinurme, Pajusaare, Niinesaare ja Aasa tänavad kandis nime Lebbi keima mets. Vana-Tartu maanteelt endise Järve talu vastast algava Küti tee siht (päris teed sel ajal veel polnud) eraldas toda Lebbi keima metsa (Küti tee sihist vasakut kätt) Mudaaugu heinamaast (sihist paremat kätt). Praeguse Salu tänava lõunapoolse otsa ümbrus kandis nimetust Mättliko heinamaa. Põllud Vanast Veskist mööda Vana-Tartu mnt edasi (kus praegu on Ants Pihlakase Peetri talu alad) kandsid 19. sajandil nimetust Kalmo welli. Neist põhja-kirde pool (praeguse Tallinn-Tartu trassi ääres) laius Järvekülale kuuluv „enklaav-maatükk“ Loo allone karjasma zum Dorff Jerwküll.
Muide, väljadeks (welli) nimetatud põllu-alad polnud mitte ühtsed suured (katastri)-üksused vaid koosnesid mitmekümnest eri talude vahel jaotatud piklikust või kandilisest põlulapist. Ka heinamaad, aiad ja Trikkali koppel olid jaotatud mõttelisteks osadeks, kõik ilusti ära nummerdatud, igale talule oma osa kasutamiseks. Ainsad alad, mis katastri-üksustest ei kubisenud olid karjamaad ning Lebbi keima mets.
Kus tolleaegne rannalõbude-huviline peetrilane soovi korral vee-mõnusid nautida oleks saanud? Pole probleemi, koht täiesti olemas! Oleks tulnud praeguse (uus)-Järveküla tiheasulast läbi jalutada (tol ajal tuntud kui Jerwe poolse welli järvepoolne osa), seejärel läbida Leppade allone heinamaa, ületada üsna suudme lähedal lähedal Katku oja, kõndida seejärel üle Soo heinamaa ning hoides järve poole olekski too suplushuviline jõudnud Järveküla- ehk Ülemiste järve (Der Jerwkülsche oder Obere See) liivasele rannaribale, mis kaardile kantud kui Sand Berge.
Eesti Wabariigi ajal oli tänase Peetri küla territooriumil mitukümmend talukohta, osad neist ka põlistalud. Mõningane valik talude nimesid: Rootsi, Vainu, Pohlaka, Sauki, Treiali, Küti, Vägeva, Allika (eelnimetatud asusid nn külasüdame piirkonnas), Lassi, Kalmu, Tinni, Trikkali, Leemani, Kaasiku, Kivimurru, Asu, Saueaugu, Pihlaka, Siku, Võsu, Niinesaare, Leerimäe, Kuldala, Kopli Salu, Järve, Pihlaka, Tammiku, Häälinurme, Järvesuu (nimekiri pole täielik). Tänaseks võib osasid neid nimesid endiselt Maa-ameti katastrikaardilt kinnistunimedena kohata, osad on aga tuntud nende järgi nimetatud tänavate järgi.
Eesti Wabariigi ajal hõlmas Peetri vaid tänavküla tüüpi nn “külasüda“. Vana-Tartu maantee lähedale jäänud talud moodustasid sel ajal Mõigu küla, mõisa ümbrus moodustas aga omaette Mõigu asunduse (küla tähendas oma olemuselt talupoegade põllumajandus-asulat; asundus oli aga mõisateenistujate elupaik).
1970-tel külade liitmise ajal liideti Mõigu küla Peetriga, Mõigu asundus aga Järvekülaga. Mõiguks nimetati aga Tallinna linna maa-alale endisele Saluoja talu maadele rajatud eramajade asum (mis on Mõigu nime tema algsest ajaloolisest kohast tegelikult päris kaugele nihutanud).
Enamus praeguse Peetri “külasüdame” majadest on ehitatud 1960ndate lõpus – 1970 alguses, osad neist isegi varasemate taluhoonete vundamentide peale. Tollal kuulus Peetri Mitšurini-nimelise kolhoosi alla ning ühismajandi esimehe Aleksander Preemeti eestvõttel jagati kolhoosnikele krunte. Nii on alguse saanud suurem osa praegusest vanast külast, hilisematel aastatel lisandus vaid üksikuid maju. Kuigi alati on Peetrist ka linnas tööl käidud, säilis palju aastaid paralleelselt ka traditsiooniline külaelu – peeti lehmi-lambaid, külas oli isegi piimapukk. Telefon oli külas olemas kolmes majapidamises, nii et vajadusel käidi naabri juures helistamas.
1970-tel ehitati Tartu maanteest ida poole Tallinna linna Mõigu asumi kõrvale kortermajade piirkond, nn Mõigu KEKi elamud. See ala kuulub samuti Peetri küla koosseisu.Tõeline ehitusbuum, mis on andnud külale tänase näo algas uue aastatuhande alguses.
Vanimaks ehitisteks Peetri külas on tõenäoliselt endine tuuleveski (kantud ülal-kirjeldatud 1860. a väljaantud maakaardile; veski seina müüritud rahnule on graveeritud aga aastaarv 1868.a.). Peetri veski ajaloo kohta leiad rohkem infot Maalehe artiklist.
Enam kui 100-aastane insenertehniline rajatis on tänaseni olemasolev kuivenduskraav, mis piirab loode poolt nn Rootsiküla ning Suurekivi elamukvartaleid ja viib liigvee Vana-Tartu mnt alt läbi Ülemiste järve. See kraav on kantud juba tsaariaegsele venekeelsele nn verstakaardile ning on omavaheliseks „looduslikuks“ piiriks mitmele Peetri küla kinnistule senimaani.
